Kellele kuulub rahvalooming?

Detsembri keskel jõudis lõpule mitme aasta pikkune kohtuprotsess, mille keskmeks olid varalised ja moraalsed autoriõigused.

2017. aasta sügisel esitas ehtekunstnik Keiu Kulles hagi Saaremaa Piimatööstuse AS-i ja Agentuur La Ecwador OÜ vastu väidetavate autoriõiguste rikkumiste tõttu. 2019. aastal maakohtu otsuse edasikaebamist (Keiu Kullese hagi osaliselt rahuldanud otsuse osas) kõrgemates astmetes ei rahuldatud ning vaidlusele pandi lõplik punkt 2019. aasta detsembris, mil Riigikohus tegi määruse kostjate kassatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmise kohta.

Kaasuse teeb huvitavaks aga iseasi, et autoriõigused kuuluvad Eesti rahvaloomingu teostele ülesehitatud ehtele, millele kohtu hinnangul kunstnik autoriõiguseid omab.

Tüliõuna alged pärinevad 2016. aasta sügisest

Kogu lugu algas 2016. aasta sügisel, mil Agentuur La Ecwador sai lähteülesande oma pikaajaliselt kliendilt. Saaremaa Piimatööstus oli valmis re-brändima oma viilujuustude pakendeid ning soovis agentuurilt visiooni uue pakendiseeria nägemusest.

Valmis üheksa eri ilme, kuid ühisele kontseptsioonile toetuvat pakendit. Kõiki pakendeid ühendas läbipaistev S-täht, kuid igal tootepakendil oli oma värviskeem ning üks disaineri poolt loodud graafiline joonstiilis illustratsioon, mis seostus juustu tüübi, nime või saaremaiste elementidega. Näiteks Kadaka Juustul oli pruunikas värviskeem ning illustratsiooniks kadakaoksa joonistus.

Muuhulgas kuulus seeriasse viilujuustu nimega Eesti Juust pakend, mida illustreeris Muhu preesi kujutis. Kuue kiviga rahvariietega või pidulikematel sündmustel kantud ehe on Muhumaale väga omane ning sobitus temaatiliselt illustratsioonidele ning täitis kliendi poolt  ülesandes  püstitatud ootusi. Pakendite disainer kogus materjale erinevatest preesidest ning joonistas kliendile valimiseks variatsioone.

2017. aasta hilistalvel ja kevadel lansseeris Saaremaa Piimatööstus järgemööda uued viilupakendid ning vahetas kõik senised pakendid uute vastu. Sama aasta kevadel jõudis Saaremaa Piimatööstusele teade ehtekunstnik Keiu Kulleselt, kes süüdistas ettevõtet tema originaalteose, omamata selleks Kullese luba, kasutamises ühel oma juustupakendil.

Saaremaa Piimatööstus teatas probleemist koheselt oma agentuuri, kes pakendiseeria disaini välja töötas. La Ecwador oli nõus asja uurima ning selgeks tegema, kuidas selline olukord on tekkinud ning kas süüdistusel on alust.

,,Igasugused sellised vaidlused ning konfliktid on äärmiselt kurnavad ning demotiveerivad, mistõttu soovisime ehtekunstnik Keiu Kullesega võimalikult rahumeelset ning konsensuslikku lahendust,“ selgitas agentuuri tegevjuht Heily Aavik. ,,Esmalt soovisime kuulda täpsemat süüdistuse sisu, kuna sellist probleemi  ei ole meil varem esinenud  ning meil ei olnud alust kahelda ka pikka aega valdkonnas tegevana olnud Art Directori ning juustupakendite disaineri professionaalsuses – kindlasti ei söandaks sellise resümeega disainer tahtlikult plagieerida.“

Kulles süüdistas Saaremaa Piimatööstust ja agentuuri tema originaalteose üks ühele kujutamises ühel Saaremaa Piimatööstuse juustupakendil. Plagiaadi aluseks tõi kunstnik esile foto, mille ta oli internetti laadinud ning mis sarnaneb pakendil kujutatud illustratsiooniga. Nii Saaremaa Piimatööstus, La Ecwador kui ka pakendi disainer tunnistavad, et illustratsioonil ning fotol kujutatud preesil on küll palju sarnasusi, kuid täielikku mahajoonistamist või fotost nn vektortüüpi illustratsiooni trace-mist omaks võtta ei saa. Samamoodi on mõlemal preesil – so nii Keiu Kullese tehtud preesil kui ka agentuuri Art Directori kujundatud preesil väga palju sarnasusi Muhu rahvuspreesidega.

Väike maa rahvuspärimuse ning originaalloomingu vahel

Antud pakendeid disaininud Art Director kirjeldas oma tööprotsessi järgmiselt. Kuna üldiselt oli kõikidel seeria toodetel nimetused ja tooteomadused juba olemas, st et turul eksisteerisid juba re-brändimist ootavad tooted, siis võttis ta aluseks olemasoleva info, et sobiv värviskeem ning sobiv illustratsioon välja töötada. Antud märksõnadest leidis ta potentsiaalsed kujundid ja objektid, mida pakenditel kasutada ning joonistas visandid erinevatest illustratsioonidest, mis saadeti kliendile vaatamiseks ja kommenteerimiseks. Antud tagasisidest lähtuvalt valmis paarkümmend erinevat illustratsioonide kavandit, millel kujutati nii loomi, inimesi, taimi kui ka inimese loodud objekte, nt tuulik, prees kui ka rehielamu.

Käesoleva loo keskmes oleva Eesti Juustu pakendil soovis klient kujutada autentset Saare maakonnale omast rahvuslikku ehet, eeskätt siis preesi, sõlge või prossi. Disainer pakkus välja erinevaid ehete pärimuslikke tüüpe, muuhulgas traditsiooniline hõbesõlg, rippuvate helmestega ehe kui ka Muhu kuuesilmaline prees.

Edasi otsustati minna Muhu preesi motiiviga ning disainer töötas läbi erinevaid jooniseid ja fotosid Muhu preesidest ning joonistas lähtuvalt materjalist mitu erinevat nägemust, millest üks osutus kliendi poolt valituks. ,,Kuna plagiaat ning autoriõiguste teemad on disainis pidevalt päevakorralised ning paljuski kasutataksegi disainiteenust originaalsuse saamiseks, siis igalt poolt materjali endale päris kokku ei koguta ning uurimistöö ajal on allikate kontrollimine juba tõepärasuse suhtes väga oluline,“ sõnab disainer.

Disainer kommenteeris, et tol korral ei kasutanud ta visuaalseid  materjale, millel puudus viide autoriõigustele foto või ehte disaini suhtes ning toetus varasematele uurimustele ning materjalidele, mis presenteerisid kas museaale või reproduktsioone. Kui valimisse võis sattuda ka Keiu Kullese ehet kujutav foto, siis igal juhul puudus sellel viide sellele, et foto või ehe on kaitstud autoriõigusega või et tegemist on originaalloominguga. Tänaseks on Kullese kodulehel kõikidele fotodele hoiatus lisatud.

Valitud prees tundus aga ehtekunstnik Keiu Kullesele äärmiselt tuttav ning sarnane tema poolt valmistatud ehtega, mis on loodud Muhu rahvuspreesi järgi. Sarnaseid ehteid müüs kunstnik väärtusega umbes 130€. Saaremaa Piimatööstusele esitas Kulles ja tema esindaja, advokaadibüroo Cobalt vandeadvokaat Viive Kaur, enne kohtusse pöördumist kahjunõudeks 5 000€ põhjendusega, et tema originaalehte järgi loodud illustratsiooniga teenib piimatööstus tulu.

Läbirääkimised jooksevad liiva ning nõue kasvab iga päevaga

,,Ehtekunstniku poolt esitatud nõue tundus nii agentuurile kui piimatööstusele enneolematult suur, kuna ilmselt iga Eestis toiduainetööstuses kui ka turunduses töötav inimene teab, et puhtalt üks illustratsioon pakendil ei teeniks tootjale selliseid kasumeid,“ kirjeldas Heily Aavik oma üllatust sellisest nõudest.

Vaatamata esimesele šokile soovisid agentuur ja piimatööstus Kullese ning tema esindajaga läbi rääkida, et leida optimaalne ning rahuldav lahendus kõigile osapooltele. Kuna kunstniku poolt tunnetati koheselt väga tugevat vastuseisu tema ehtele sarnaneva illustratsiooni kasutamisest, tulid agentuur ja piimatööstus vastu ning väga kiiresti võeti preesi illustratsiooniga pakendid müügilt maha ning asendati uue pakendidisainiga, erinevad reklaammaterjalid ja visuaalid muudeti vastavalt.

Läbirääkimised muutusid üha kriitilisemaks, kuna Kullese esialgne nõue hakkas kasvama ning ehtekunstnik ei soovinud edasisi läbirääkimisi pidada. Lahendus ei tulnud isegi siis, kui agentuur pakkus lõpuks esialgu pöörast 5 000€ kahjuraha. Mõne kuuga oli Kullese nõudmine kasvanud 13 500 euroni. Samal ajal võttis Kullesega ühendust ka vastutav disainer, kes soovis kunstnikuga kohtuda ning olukorda selgitada, kuid ka see lõppes fiaskoga – piltlikult viskas Kulles disaineri oma ateljeest välja, öeldes, et teda ei huvita, miks selline olukord on tekkinud, ning ta tahab vaid kahjuraha.

Liivajooksnud protsess halvas kõiki osapooli ning kuna kahjunõue aina suurenes, tunnetasid piimatööstus ja agentuur väljapressimist. ,,Sellises olukorras, kus on praktiliselt võimatu mingitki ühist lahendust leida, ning kus üks pool lihtsalt soovib aina rohkem, ei jää muid võimalusi, kui lahendust leida kohtust. See oli tõepoolest viimane valik ning tuletan meelde, et kohtusse kaebas asja Kulles, mitte meie. Nüüd tagantjärele vaadates tundub, et tegemist oli alles kõige algusega,“ kirjeldab Aavik tollast situatsiooni.

,,Küsimus polnud ju selles, kas Kullese ehe ning pakendil olev illustratsioon on sarnased. Jah, need on sarnased. Kuid kas tegemist on plagiaadiga? Või kas siis, kui indiviid võtab aluseks rahvusloomingu, teeb selle ainetel praktiliselt identse eseme ning paneb sellele autorimärgi külge, pole tegemist plagiaadiga? Mingisugune väga tugev iroonia oli selles situatsioonis sees ning selliste summade nõudmine ühe illustratsiooni eest on absurdne. Eriti, kui hageja toob ettekäändeks, et vaatas nii agentuuri kui piimatööstuse majandusaasta käibeid ning kindlasti on mõlemal poolel selline summa kohe taskust võtta.“

Kohtuprotsess liigub vaevaliselt

Teadagi jahvatavad kohtuveskid aeglaselt ning tõendite ja andmete kogumine võttis mitmeid kuid. Pidevalt takerdus protsess erinevate probleemide taha, millest ühe moodustas sobivate ekspertide puudus Eestis. Kohus nõudis kostja (agentuuri ja piimatööstuse) poolt sobivaid eksperte, kes annaksid oma hinnangu illustratsiooni ja foto sarnastustele või erinevustele ehk sisuliselt arvamust, kas nende arvates on tegu plagiaadi ja koopiaga.

Agentuur La Ecwador esitas kohtule mitmete tunnustatud ja nimekate Eesti fotograafide, etnoloogide, disainerite ja teiste kodumaiste agentuuride spetsialistide erapooletud eksperthinnangud, kuid mitte ükski neist ega nende hinnangutest sobinud kohtule. Ainus eksperthinnang, mis kohtule kvalifitseerus, oli Kullese ametikaaslase Kärt Summataveti analüüs, mille esitas hagija. See tähendab seda, et Eesti disaineritel justkui puuduvad sellistes kaasustes eksperdid, kes saaksid kohtule kvalifitseerivat hinnangut pakkuda õiglase ning laiapõhjalise lahendi loomisel.

Paralleelselt raputab Eesti loovmaastikku sarnane juhtum, mis hõlmab rahvusvahelist tipptegijat

Umbes samal ajal, 2018. aasta kevadel, raputab Eesti reklaamimaastikku rahvusvaheline plagiaadiskandaal, kus ühe kodumaise agentuuri loodud pakendisari saab süüdistuse maailmakuulsa illustraatori loomingu kasutamises.

Tegemist oli arusaamatusega, kus info kadus töö üleandmise protsessis projekti heaks töötanud vabakutselise disaineri ja agentuuri tegevtöötajate vahel ning pakenditele jõudsid arendusfaasis kasutatud kujundused, mille autoriks on maailmakuulus illustraator Malika Favre. Favre illustratsioone oli kasutatud inspiratsiooniks ning visuaalseks suunaks, kuid mitte lõplikele pakendile jõudvate kavandite illustratsioonidena. See infokild kadus tööprotsessis.

Ometi sai juhtum üsna kiire ning mõlemaid osapooli rahuldava lahenduse ning kuigi see kaasus sarnaneb väga käesoleva artikli juhtumile, oli kahjunõue kordades väiksem kui Kullesel. Seda enam, et Favre on oma ala globaalne superstaar, tema illustratsioonide plagiaate kasutati rohkem kui ühel pakendil ning antud pakendiseeria võitis ka enne plagiaati Kuldmunade jagamisel auhinna.

,,Õigus on õigus, olenemata sellest, kas oled Eestis tuntud ehtekunstnik või maailmakuulus disainer, kuid samas juhtub selliseid asju aeg-ajalt loomevaldkonnas üle maailma nii ehk naa,“ kirjeldab kaasust agentuur La Ecwador tänane loovjuht Taavi Lehari. ,,Küsimus on selles, kuidas ja miks need juhtuvad; milline on eksimusest tekkinud tegelik kahju ning millist mõju eksimus avaldab. Kui ühel pool on mitu plagieeritud illustratsiooni, globaalselt tunnustatud disainer ning auhinnad ja teisel pool osaliselt sarnane illustratsioon ühel pakendil, kuid mille kahjunõue on mitmeid kordi suurem, siis tekib paratamatult tunne, et tegemist on väljapressimisega.“

Maakohtu lahend

2018. aasta lõpus langetas maakohus otsuse Kullese kasuks ning nõudis agentuurilt ja piimatööstuselt välja 10 154€, millest 2 950€ oli varalise kahju hüvitis, 4 000€ on mittevaralise kahju hüvitis ja 3 204€ kohtueelsed õigusabikulud. Samuti pidid kostjad hüvitama mõlema poole õigusabile kulunud vara, mh 17 838,5€ Keiu Kullese advokaadikulud. Kohus otsustas, et Saare Juustu pakendil kujutatud rahvuslik Muhu prees on Keiu Kullese autoriõigusega kaitstud ning agentuur on eksinud.

Maakohus rahuldas Kullese nõude osaliselt, st et kui Kulles oleks algselt esitatud nõude 5 000€ vastu võtnud, oleks ebamõistlikult suur menetluskulude summa ära jäänud.

2019. aasta algul esitatud apellatsiooni ei rahuldata ringkonna astmes ega riigikohtus.

Mis on selle kaasuse õppetund loomemajandusele ja -ettevõtetele?

Agentuuri tegevjuht ütleb, et käesolev lahend mõjutab tegelikult otseselt kõiki loomeettevõtteid, sh reklaami- ja disainiagentuure. „Sisuliselt ütles kohus, et igasuguseid moraalseid ja varalisi autoriõiguseid, mille raames pole lepinguga kokkulepitud nende kasutamine, kasutades on õigus nende loojal nõuda tasu ka pärast väljatöötamise eest esitatud arvet,“ kommenteerib Aavik.

,,Oletame, et disainiagentuur X loob täna ettevõttele Y logo, siis kuigi ettevõte Y hakkab logo kasutama oma kommunikatsioonis, jäävad varalised autoriõigused ikkagi loojale ehk disainiagentuurile. See aga omakorda tähendab, et kui ettevõte Y hakkab hiljem mõne teise agentuuriga koostööd tegema, kus muuhulgas samuti seda logo oma töös kasutama hakatakse, on logo loonud disainiagentuuril X õigus selle eest raha nõuda.“ Aavik rõhutab, et siinkohal pole isegi vahet, kas algselt oli logo väärtus arvel 1000€ või 10 000€, sest agentuur X saab nõuda sellist summat, mida ise soovib.

Üle kahekümne kahe aasta valdkonnas aktiivselt tegev olnud Heily Aavik sõnab, et tema kogemus autoriõiguste rikkumise kohta on näidanud, et üldjuhul on Eesti klient arvamusel, et nemad ei pea autoriõiguste eest agentuurile tasuma. Agentuurile makstakse küll disaini või loovlahenduste väljatöötamise eest, kuid varalistest autoriõigustest ei soovita kuuldagi. ,,See kaasus annab loomevaldkonnas tegutsevatele ettevõtetele hea motivatsiooni autoriõigustega kaitstud teoste seaduslik kasutamine üle vaadata ning tuvastatud rikkumise korral utoopilisi kahjunõudeid esitada.“

Aavik tõdeb, et loomulikult pole selline praktika täna Eesti loomemajanduses veel tavaline, kuid käesolevast lahendist tulenevalt saaksid loomeettevõtted just niimoodi käituma hakata ning sarnase menetluse puhul väga palju oma varaliste ja moraalsete autoriõiguste eest raha sisse nõuda. ,,See lahend mõjutab meie valdkonda mitmes aspektis. Esiteks äsja kirjeldatud varaliste ja moraalsete autoriõiguste eest kahjunõude esitamine.

Teiseks, kuidas teenitakse raha meie Eesti pärimusega. Võtame näiteks veel ühe tuntud rahvusliku elemendi – Muhu seeliku. Näiteks võtan ma Muhu neiu rahvariidekomplekti kuuluva kollase seeliku, muudan seal pisut mustrit ja siis ütlen, et see „disain“ kuulub mulle ning kui keegi seda kasutab, peab mulle maksma kahjutasu. Kurioosne on, et mitte keegi ei saa ju aru, et tegemist on uue nö originaalteosega, mitte aga rahvaloominguteoseks oleva Muhu seelikuga.

 

Lisaks näitas konkreetne lahend seda, kuidas kohtusüsteem suhtub meie valdkonna spetsialistidesse – mitte ükski meie pakutud oma ala tipptegijast ei kvalifitseerunud piisavalt adekvaatseks eksperdiks, mis näitab, et disainivaldkonnas on raske end õigusemõistjate ees kaitsta,“ võtab Heily Aavik protsessi kokku.

Ning viimaks, mis on vahest meie valdkonnas ka kõige olulisem ning elementaarsem tarkus – alati usalda, kuid kontrolli! ,,Igasuguse loometöö viljelejatele on see kuldreegel ning isegi, kui tunned end enesekindlalt ja tead, et pole kellegi teise teost varastanud või kopeerinud, tasub oma tööd ning arendusi näidata teistele, näiteks kolleegile.“ Aavik paneb kõigile südamele, et kontrollitaks ja vaadataks kõik autoriõigustega seonduv üle, et lepingud ja kokkulepped oleksid kirjalikult sõlmitud ning tõendatavad.

Kostja esindaja, vandeadvokaat Elise Vasamäe, kommentaar

Agentuuri ja piimatööstuse esindaja protsessis, vandeadvokaat Elise Vasamäe kommenteeris 2019. detsembris kaasust järgmiselt: ,,Eesti rahvaloominguteoste kaudu säilib meie kultuuripärand. Autoriõiguse seaduse järgi on rahvaloominguteosed vabalt kasutatavad, nendele ei kohaldu autoriõiguslik kaitse. Seega kõik isikud peaksid saama Eesti kultuuripärandisse kuuluvaid rahvaloominguteoseid, sh Muhu rahvuspreese, vabalt kasutada, et aidata sellega mh kaasa meie kultuuripärandi edasikandmisele ja tagada kultuuripärandi säilimine.

Olukorras, kus isik kasutab teatud piirkonna traditsioonilisi meetodeid ehte loomiseks, mis oluliselt ei erine rahvaloominguteostest, ei tohiks sellele isikule anda autoriõiguseid taolisele rahvaloominguteosega väga sarnasele objektile. Vastasel juhul tekib olukord, kus on palju sarnaseid teoseid, millest osadele kohaldub autoriõigus ja osadele mitte.

Käesolevas kaasuses tehtud kohtuotsus tundub olevat tekitanud õigusliku ebakindluse selles, millised Eesti kultuuripärandisse kuuluvad teosed on vabalt kasutatavad rahvaloominguteosed ja millistele rakendub autoriõiguslik kaitse (so milliste teoste kasutamine ei ole vaba ja eeldab autori nõusolekut). Selle tulemusena saab takistatud ilmselt kõikide rahvaloominguteoste kasutamine, kuna inimesed ei saa olla enam kindlad, kas rahvaloominguteos on ikka vabalt kasutatav rahvaloominguteos või mitte. See ei saa aga olla Eesti autoriõiguse seaduse tegelik mõte ega eesmärk.“

Saaremaa Piimatööstuse esindaja, tollase juhatuse esimees Ülo Kivine kommentaar

,,Kusagil 2016. aastal asusime agentuuriga La Ecwador ette valmistama Saaremaa juustupakendite ühtset disainikontseptsiooni. Selleks andsin tööstuse poolt lähteülesandeks kasutada erinevatel juustupakenditel Saare- ja Muhumaaga seotud elemente. Samuti soovisime, et kasutatud elemendid oleksid mitte fotode vaid nn pliiatsi joonistustena.

Agentuur esitles palju erinevaid variante,  mille  käisime omakorda majasiseselt läbi ja lõpuks sai tehtud valik. Kõik toimis, uued pakendid jõudsid turule ning need võeti ka tarbijate poolt hästi vastu.

2017. aasta kevadel saime Cobalti büroost kirja, milles väideti, et ühel meie juustupakendil on kasutatud ehtekunstnik Keiu Kullese Muhu preesi. Õige pea anti mõista, et peaksime maksma ca 5 000€ ja siis ollakse rahul.

Kuivõrd Saaremaa Piimatööstus oli töö tellija ja meile esitleti valmis kujundused, arutasime seda reklaamiagentuuriga. Nendepoolne seisukoht oli, et kuivõrd kõigi pakendite illustratsioonid lõi siiski nende kunstnik ja pliiatsi tööna, ei ole süüdistuse sisu realistlik. Agentuuri seisukoht oli, et kuivõrd Muhu prees on rahvalooming, siis ei saa keegi seda enda omaks pidada ja siin ei saa teha ka suuri muudatusi, vastasel korral ei ole see enam autentne Muhu prees.

Kuivõrd kiri ja kahjunõue oli suunatud piimatööstusele, võtsime ühendust Keiu Kullesega. Kunstnik ütles, et tema ei räägi meiega ja kõigis küsimustes tuleb pöörduda tema advokaadi, vandeadvokaat Viive Kaur, poole.

Õige pea kasvas summa juba 10 000 euroni ja leidsime koos oma esindaja ning agentuuriga, et see on selge väljapressimine ning sellega ei saa nõustuda. Eriti hämmastav oli hilisem hagija väide, mis toodi välja ka kohtus, et teil (so Saaremaa Piimatööstus AS ja Agentuur La Ecwador OÜ) on nii suured käibed. Sellega viidati iseasjale, et käibeid, mis ei näita tegelikult ju ettevõtete kasumit, aluseks võttes, ei tohiks soovitud summa kostjatele probleem olla.

Töörahu hoidmiseks ja protsessi kiirendamiseks muutsime agentuuriga koheselt Eesti Juustu pakendi disaini, mis jõudis õige pea turule, vahetades välja tüli tekitanud illustratsiooniga pakendid. Need on turul siiani. Julgen arvata, et ka tarbijail jäi see märkamata, sest nii tüli tekitanud pakend kui uus versioon on väga sarnased.“

Jaga ka teistega:

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga