Saatan kannab Pradat ehk praktikapäevad agentuuris La Ecwador

On 1. oktoober. Väljas on kena sügisene ilm. Mitte see vihmane, vaid päikseline, mis kuldkollastel lehtedel sätendas.

La Ecwadori majja sisenevad samal päeval korraga kaks praktikanti – Ron ja Marko. Mõlemad erineva päritolu ja eri taustaga. Ron, kes näeb välja nagu tegelane moemailmast, on tavaelus hoopis mäesuusa treener, ning Marko, kes saabus vestlusele pintsakus, on väljaspool kontorit hoopis… räppar. Nagu öeldakse “ära hinda raamatut kaante järgi”, täpselt nii ei saa ka teha meie praktikantidega.

Sissejuhatuseks räägib Ron ühest päevast enne praktika algust

“Olin siis parasjagu vanemate ja õega teatris, kui vaheajal mõlgutasime mõtteid, et kuidas ja milline hakkab mu praktika välja nägema. Õde tegi nalja, et minu praktika on justkui filmis ‘’Saatan kannab Pradat’’. Kes filmi näinud pole, siis kokkuvõtvalt rääkis film ühest tegelasest, kes läks praktikale moeajakirja toimetusse ja pidi seal täitma erinevaid ülesandeid. Üheks selliseks oli kuulsuste kontaktide saamine.”

Esimene päev kontoris:

Esimesel päeval kontorisse jõudes tundsin ennast üpris koduselt, eriti kui olin saanud majatuuri ja tutvunud majas olevate inimestega. Seda ei saa nimetada klassikaliseks kontoriks, sest n-ö kontor’ on ehitatud elumajale ja õhkkond tundus kodune, mis tõmbas mul närvipinge kohe maha. Agentuuri enda inimesed kutsuvad ennast La Pereks ning mul ei läinud palju aega mööda mõistmaks, miks nad ennast nii kutsuvad. Nii tundsin, et neid mitte ei ühenda ainult töö, vaid kirg ühise asja vastu. Selline keskkond motiveerib mind – mitte kui kõrvaltvaatajat aga praktikanti!– ning seepärast pean tunnistama, et agentuur on mind nakatanud – näiteks olen end pühapäeva õhtul leidnud reklaame vaatamast!

Agentuurielu nagu filmis!

Tulles tagasi ‘’Saatan kannab Pradat’’ juurde: siis kui majatuur tehtud, sain oma praktikajuhendaja juurde maha istutud ja BOOM! – üllatus-üllatus, minu esimene ülesanne oli leida kümne eesti kuulsuse kontaktid. Mul hakkas siis peas muidugi keerlema see, mis õde eelnevalt naljaga rääkis, ning kujutasin vaimusilmis ette, et see praktika SIIN saab olema ‘’elu nagu filmis’’. Seda on ta ka olnud, sest mind on väga soojalt vastu võetud. Siinsed inimesed on üleüldse alati nõus aitama ja üksteist toetades tehakse ükskõik millisele kaelamurdvale projektile 1-0. Seda kõike peab aga ise kogema, sest sõnadesse on kirjeldatut raske panna.

Mida sellest kõigest õppisin?

Praktika ise on õpetanud midagi sellist, mida koolipingist ei saa. Siit saadud kogemused ja teadmised jätan pikaks ajaks endale kõrva taha, et need aitaks mind nii era– kui ka tööelus.

Teistele, kes soovivad praktikale minna, olenevalt kas siis agentuuri või kuhugi mujale, siis see on võimalus, millest soovitan kõigil sarvist haarata. Kasvõi näha teatud ettevõtte telgitaguseid, et teada saada, millega nad tegelevad. Võin julgelt väita, et saadud teadmised mööda külge maha ei jookse! Aitäh kõigile, kes on mind aidanud, sest siinne veedetud aeg on olnud väga õpetlik. Samuti tänan tervet agentuuri võimaluse eest!

Kuidas Marko sukeldus pea ees tundmatusse vette…

Ausalt öeldes ei olnud ma La Ecwadorist varem kuulnud. Samuti ma ei teadnud ka teiste Eesti agentuuride nimesid. Kuigi näeme kogu aeg igasuguseid reklaame, ei ole meil õrna aimugi, kes neid teeb. Mida ma aga teadsin, oli see, et mul on kindel soov liituda loovagentuuriga. Võtnud appi kõikvõimsa Google’, asusin asja spiooni kombel uurima.

Sirvisin läbi esimesed neli kodulehekülge, aga ei leidnud enda jaoks midagi. Miks? Sest kõik need agentuurid tundusid mu jaoks liiga jõhkra kaliibriga. Nägin enda ees Eesti kõige kuulsaimaid brände ja tuntuimaid inimesi, kellega need neli agentuuri koostööd teinud olid. Selline väike aukartus lõi sisse. Kohe hakkasin oma peas mõtlema, et kas ma sobiksin sellisesse kohta ja kas ma saaksin seal hakkama, sest tegemist on ikkagi väga suure vastutusalaga.

Kuid hirmudest hoolimata, otsustasin endale väljakutse esitada ja kirjutada kõikidele loovagentuuridele, kelle üles leian. Ka nendele kõige kõvematele! Jõudsin vaevalt neljanda juurde, kui juba vastas mulle Heily agentuur La Ecwadorist, kes kutsus mind ka vestlusele ja pakkus kohe kokkusaamiseks aega. Ühesõnaga reageeris ta väga kiiresti, mis oli tore ja jättis hea mulje.

Heilyga kohtumist oodates ei osanud ma midagi karta, pigem tekkis huvi, milline näeb üks agentuur välja. Kõigepealt olin kindel, et see agentuur on kusagil kesklinna käras, kust on võimatu õiget kohta üles leida. Ma ei tea, miks ma nii arvasin, aga sedasi ma mõtlesin. Siis märkasin, et agentuur asub Nõmmel. Mõtlesin – okei, selle ma peaks küll üles leidma, kuna seal on kindlasti kusagil suur silt väljas. Akna peal või kus iganes.

Jõudsin siis navigatsiooni järgi kohale, aga maja üles ei leidnud. Seisin siis ühe armsa eramaja ees ja mõtlesin, et kas tõesti õige koht. Kuigi päris kindel ei olnud, otsustasin siiski järgi uurida. Majja jõudnud, nägin – LA ECWADOR ilutses pea igas nurgas. Võimatu oli hetkekski enam koha õigsuses kahelda. Ja nii ma tundsin enda seeski, et jep, this is it, seda ma olengi otsinud – Nõmme mändide all, eramajas sagiv loomepere.

Pärast vestlust läksin naeratus suul koju. Uurisin veelkord nende kodulehte, Facebooki, Instagrami ja kuulsin isegi tuttavalt, kui ühtehoidev see seltskond on. Võin kinnitada – seda nad tõesti on. Iga järgnev asi andis boosti, et ma tahan sinna minna ja seal töötada. Nii pakkuski Heily mulle praktikakohta, hoolimata sellest, et mul puudus sellealane taust ja töökogemus. Mõeldud, tehtud! Hetkekski kõhklemata olin ma nõus ja haarasin suurepärasest võimalusest kohe kinni. Kodus olles hakkasin portfooliot koostama, mis mul turundusega seoses tekkinud oli.

Tere tulemast aasta edukaimasse reklaamiagentuuri, Marko!

Tulin umbes nädala pärast tagasi ja alustasin koos teise praktikandi Roniga. Vahepeal oli agentuur La Ecwador pärjatud tiitliga „Aasta edukaim reklaamiagentuur“, mis jala ikka korraks värisema lõi. Alles nüüd hakkasin taipama, millega ma end sidunud olin, sest mul polnud õrna aimugi, et tegemist on nii suure ja tunnustatud agentuuriga. Vägev! Esitasin endale väljakutse kogu täiega, kuid seda parema kogemuse ka saan! Enam pole tagasiteed, sest nüüd tuleb ainult lõpuni pingutada ja kogu protsessis areneda.

Areneda ja end arendada tuli iga päev.

La Ecwadoris ei tule sulle vastused niisama lihtsalt kätte. Enamus, kellelt abi küsisin, suunasid mind ise pusima ning õppima. Midagi otseselt ette ei öeldud, vaid enamasti anti lihtsalt õiged vihjed, mis viisid lahenduseni. Selline tee sunnib sind ise mõtlema ja lahendusi leidma, mis on väga hea arenemiseks. Tagatipuks jäävad ise pusides asjad kõige paremini meelde. Hoolimata toredast ja toetavast meeskonnast, tasub ikkagi alati ise proovida, katsetada ja pead murda, kuniks ülesandega aega on.

Enne proovisin läbi kõik uksed, kuni leidsin enda jaoks selle õige.

Praktikale tulles mul mingisugune kokkupuude turundusega siiski oli, mispärast omasin väikest ettekujutust, mida ma teha tahaksin. Neid väikseid asju, mida enda arust teha oskasin, oli päris palju, samas ei olnud mul välja kujunenud üht konkreetset suunda. Sellest järeldasin, et siin praktikal on vaja välja selgitada, mida ma teha tahan ja kus suunas edasi liigun. Selle eesmärgi täitsin sada protsenti, kuid mitte kohe alguses, sest enne seda proovisin läbi kõikvõimalikud muud uksed. Ma sain kätt proovida näiteks veebilehtede ja sotsiaalmeedia haldamisel ning uudiskirjade koostamisel nii toidublogijana kui ka toidu- ja tootefotograafina, millega kaasnes veidi filmimist ja monteerimist. Foto- ja videotöötlus oli minu jaoks päris uus ja põnev maailm.

Ent ükski eelnimetatutest ei köitnud mind nii palju kui tekstide loomine ehk copywriting. See oli nagu armastus esimesest silmapilgust. Ma olin koputanud läbi kõik uksed, enne kui leidsin “selle õige”! Õnneks oli agentuur paindlik ja lasigi mul teha erinevaid ülesandeid, ent ma ise poleks küll selle peale tulnud, et pakkuda end copywriteriks. Teadsin, et ma olen terve oma elu tekste kirjutanud, aga ei pidanud seda suureks saavutuseks või oskuseks, kuid erinevate ülesannete kaudu jõudsin lõpuks arusaamisele, et see amet võiks tõesti tulevikus olla midagi meelepärast. Järgmistele praktikantidele soovitan, et kui tunnete, et mõni suund meeldib või sobib rohkem kui teine, andke sellest kohe märku. Nii möödub praktika valutult ning saad fokusseerida kindlale suunale.

Aitäh, La Ecwadori maja ja selle pere, et võtsite mu vastu, lasite mul end otsida ja ehk lõpuks leidagi. Suurepärane kogemus täis õppetunde, mida ei vahetaks mitte millegi vastu!

Ron Mamers