Gen Z küsib, Heily Aavik vastab: kui 2000ndatel Kuldmuna galal ei käinud, siis reklaamiinimene sa polnud!

Istume Heily Aavikuga maha kolmapäeva pärastlõunal, tunnike enne tööpäeva lõppu. Pean endale tunnistama, et olen veidi närvis… ei tea isegi miks. Kuna ma ise sündisin 3 aastat pärast agentuuri asutamist, siis huvitab mind eelkõige, mis toimus agentuuris sel ajal, kui mind veel ei olnud ning Eesti reklaami kõrgajal, kui mina veel mänguautodega mängisin. Samuti soovin kasutada head võimalust, et uurida agentuuri tulevikuplaanide kohta ning küsida ka enda tulevikuks paar soovitust.

Kuigi olen välja mõelnud „soojendusküsimused“, siis Heily neid ei vaja. Lähme kohe asja kallale, nagu agentuuri igapäevaelus ikka – suurt sisseelamisaega ei anta.

Kui nüüd mõelda agentuuri peale ja võrrelda reklaamimaailma aastal 1997, kui La Ecwador alustas, ja 2022 ehk 25 aastat hiljem, siis mis on olulisemad muudatused reklaamimaailmas?

Ma arvan, et kõige suurem vahe ongi see, et 1997. aastal oli mängulisust ja fun’i oluliselt rohkem. Töötempo oli palju aeglasem. Täna on konkurents tihe, äri on oluliselt pingelisem, kui ta oli 1997. aastal ja tööd on ka 10 korda rohkem.

Reklaam on igavaks muutunud või miks 1997. aastal oli fun’im?

Esiteks, täna on enamikel ettevõtetel ilusti paika pandud brändi- ja turundusstrateegiad ning reklaamtegevused. 1997. aastal oli enamik ettevõtteid kohalikud ettevõtted, kellel ei olnud nii tugevat oma brändi- ja turundusstrateegiat ja nendega saigi rohkem mängida. Polnud raame, mille sees täna tegutsema peame.

Sa võid siis öelda, et täna on reklaam ka professionaalsem kui 1997. aastal? Kvaliteet on tõusnud?

Ma arvan, et täna lihtsalt tehakse reklaami palju teadlikumalt kui 1997. aastal. 1997. aastal oli majanduses selline olukord, et reklaami tegid jõukad ja lugupeetud ettevõtted, kes tahtsid kaugemale jõuda. Ärilises mõttes ei olnud reklaam väga vajalik tegevus, sellepärast, et kõik, mis kaubanduslettidele pandi, osteti ära. Me tulime just nõukogude ajast, kui oli defitsiit, inimestel ei olnud lihtsalt mitte midagi. Täna me elame kaupade ülekülluse olukorras ja kes tahab oma pakkumisega teistest kuidagi erineda või välja tulla, see peab rohkem pingutama.

Selle pika aja jooksul alates 1997. aastast oled sa näinud nii kriise kui ka kõrgaegu. Milline aeg või aastad oli sinu lemmik aeg reklaamiagentuuris töötamiseks või üldse Eesti reklaamimaastikul?

Lemmikaeg oligi alates 2000 kuni 2008. aasta masuni. Need olid ikkagi Eesti reklaami hiilgeajad. Sellel ajal ma olin ise ERALi (tänase Turundajate Liidu eelkäija – toim.) juhatuses, kuni 2010. aastani. Sellel ajal anti igal aastal välja ka Kuldmuna raamatut. Kui tahad, siis saad neid siin kontoris sirvida ja vaadata. Tegelikult tollased reklaamid olid oluliselt professionaalsemal tasemel tehtud, kui on praegused reklaamid.

Jah, ma olen vaadanud neid, need on väga ägedad. Ma ise ei käinud sel ajal veel kooliski, aga põnev on vaadata. Reklaamid olid palju julgemad, aga samas nad olid ikkagi tabavad, ei läinud käest ära.

Ühe reklaami tegemiseks kulutati oluliselt rohkem loomeaega. Neid töötati palju kauem välja, sest kui vaadata näiteks tollaseid printreklaame, siis neid töödeldi ikka palju. Täna, kui vaadata kasvõi Kuldmuna printreklaamide kategooriasse, ei ole selliseid hästi „šopatud“ (agentuuri släng; töödeldud – toim) reklaame. Kui sa tahad ikkagi head ja ideega printreklaami, imagoloogilist reklaami, siis selle tegemiseks peab olema agentuuril aega. Paraku aeg võrdub raha ja kui raha ei ole, siis ei ole ka seda tulemust. Ütleme hinnastamine oli oluliselt parem kui praegu. Töö eest maksti oluliselt rohkem.

Mis on olnud sinu enda jaoks kõige suurem töövõit, kõige ägedam projekt mille kallal sa ise või agentuur on töötanud?

Ma arvan, et mulle endale võibolla meeldis kõige rohkem see, kui me tegime 2010. aastal Kuldmuna galat koos Passwordiga. See oli päris äge. Ja kui ma mõtlen klientidest, siis minu meelest oli päris tore, kui me tegime omal ajal Eesti Postile brändingut… see oli mingi 2000ndate alguses; Eesti Loto ja kampaaniatest vahest Merko kunagine korterite kampaania. Ja Leiburile tehtud uued tooted Saib ja Ruks, mis tänaseni poelettidel ja  kindlasti ka Tallinna Vesi „Kraanivesi on joogivesi“ mainekujundus.

Sul on sel aastal 2 olulist juubelit. Agentuur sai 25 sa ise said 50 ehk sa ületasid sellise olulise verstaposti, kus sa tegelikult oled poole oma elust elanud La Ecwadoriga ühes rütmis. Kuidas see sind inimesena muutnud või mõjutanud on?

Ma arvan, et selle 25 aasta jooksul on mingid tööhaigusega seotud ilmingud välja löönud. Näiteks ma avastasin alles hiljuti et, ma ei taha enam kuulata reklaamplokke. Sellepärast, et need praegused raadioreklaami ja telereklaami plokid on nii jubedad. Sellised lamedad, „meil on kõige odavam pakkumine“ reklaamid – ma ei suuda neid kuulata. See on kindlasti tööhaigus.

Lisaks on 25 aasta jooksul tekkinud motoorne rahutus – ei oskagi istuda käed rüpes. Kohe, kui midagi ei tee, siis tuleb motoorne rahutus sisse. Kogu see agentuuri business on nii pingeline, et nii kui jääd siin kuskile istuma ja ootama või oma saavutatud töövõitu nautima, siis kohe on keegi sust juba mööda kimanud.

Ehk siis agentuuri juhtimisest kõrvale astuda sa ei ole veel mõelnud?

Ei no ikka olen mõelnud.

Aga hetkel kindlat plaani veel ei ole?

No hetkel kindlat plaani ei ole, aga ütleme nii, et siht on silme ees. Kui oleks häid valikuid, siis ilmselt oleks seda lihtsam teha.

Samas ei taha nagu igaühele ka edasi anda…

Kui sa oled ise 25 aastat pingutanud, siis jah. Kunagi, kui Uku Nurk oli meil loovjuht, siis äkki aastal 2015-2016 oli selline aeg, kui me tegelikult Ukuga tundsime, et väga palju juba tuleb uut generatsiooni peale ja et nad tegelikult üldse ei tea, mis agentuurid on olnud. La Ecwador äkki oli kaheksateist? See on ikka suur väärtus, et üks agentuur on nii kaua aega püsinud turul, seda igaüks naljalt järgi ei tee. Uku tegi selle peale tahvli agentuuridest, kes kõik on vahepeal tegutsenud. Neid agentuure on ikka väga palju olnud. Seejuures mingid agentuurid olid ju ikkagi tippagentuurid, näiteks Olav Osolini Kolm Karu oli aastaid turul number üks ja tundus, et ta on kõigutamatu, aga seda agentuuri pole enam ammu.

Võtmeküsimus ongi see, oma koht välja võidelda. Kui mõtled maailmakuulsate artistide peale, siis jube lihtne on teha üht hitti, aga proovi olla 25 aastat järjest kogu aeg edetabelites, see on palju keerulisem ülesanne ja seda suudavad vähesed.

Kas 25 aastaga oled sa ise muutunud rohkem agentuuri nägu või ikkagi agentuur on sinu nägu?

Ma arvan, et nii ja naa. Kindlasti on agentuur minu nägu ja kindlasti olen mina agentuuri nägu. Kõik inimesed, kes tulevad, need ka muudavad mind. Igal ajaetapil on olnud agentuuris erinevad võtmeisikud, kes on mänginud mingit oma rolli. Tegelikult igaüks jätab midagi.

Minu asi on olnud omaniku ja tegevjuhina hoida agentuuri vee peal ja jätkusuutlikuna, aga igalt poolt tuleb osata korjata positiivset, mis on ka ajas edasi viinud. Päeva lõpuks on ikkagi ju inimesed need, kes on agentuuri taga ja läbi aastate seda agentuuri edasi viinud. Igaüks on jätnud tegelikult tükikese siia agentuuri. Samuti ma arvan, et inimesed, kes on meil töötanud ja tänaseks kuskile mujale edasi liikunud, on võtnud väga palju tükikesi siit ja viinud neid mujale.

Mis ma ise sinu puhul kõige enam imetlen, on see, et sa oled ikkagi väga suure ettevõtte ehitanud, suure agentuuri, aga samal ajal olid sul lapsed, kui sa seda ehitasid – kaks poega on tänaseks täiskasvanud, kolmas praegu mängib kontoris telefoniga. Praegu noored saavad hiljem lapsi, siis kui karjäär on paigas. Sa tegid kõike korraga. Kuidas sa hakkama said sellega?

Ma ise tegelikult just ükspäev mõtlesin samamoodi selle peale. Siis, kui mul vanemad poisid olid, siis tegelikult teistel ei olnud lapsi ja ma kogu aeg tundsin, et see oli neile hästi suur konkurentsieelis. Palju on inimesi, kes on edukad, aga kellel ei ole lapsi. Ilmselt see ongi nende inimeste valik, aga kui on lapsed ja sa tahad olla tööalaselt hästi aktiivne, siis see tegelikult ei ole kerge. Lastega pead ikkagi oskama asju väga hästi jagada.

Ükspäev ma mõtlesin oma väga hea sõbranna peale, kes on tegelikult hästi minu moodi. Tal on ka lapsed ja ta on tööalaselt hästi ambitsioonikas ning kõrge lennuga. Ilmselt ikkagi ongi nii, et peab oskama hästi piire seada. Kui on töö, siis on töö, kui on pere, siis on pere. Peab oskama elu tasakaalus hoida. Sulle siis võrdluseks, et täna võib olla jube äge pidutseda küll hommikul kella neljani, aga homme on vaja ka asjad ära teha ehk peabki asju mõistusega võtma. Päeva lõpuks tuleb mingid asjad õigel ajal ära lõpetada, et olla veel järgmisel päeval ka sõiduvees.

Kusjuures sellega seoses on mul idee, et ma tahan alustada sellise saatesarjaga, kus on edukad ja ambitsioonikad ärinaised, kes on eduka karjääri kõrvalt jõudnud ka lapsed üles kasvatada. Väga paljud naised ei võtagi seda ette, sest see ongi väga raske.

Ma täitsa usun. Kui ma mõtlen enda peale, siis ma mõtlen pigem ikkagi enne karjäärile keskenduda ja siis… (Heily katkestab mind)

Ma arvan, et see ei ole õige mõtlemine, muideks. Tegelikult ei saa ühte lükata teise pärast edasi. Õige on see, kui sa suudad tekitada elus harmoonia ja sünergia. Võime tõmmata paralleeli söömisega – kui tahad hästi süüa, aga samas ei taha kaalus juurde võtta, siis tuleb leida selline sümbioos, et söök oleks hea, aga õiges koguses. Samamoodi on võimalik olla tööalaselt edukas ja tore pereinimene. Päeva lõpuks tuleb iseendale piirid paika panna, üks ei välista teist.

Täna on tegelikult oluliselt lihtsam, kuna 2000-ndatel ei olnud sotsiaalmeediat. Läbi sotsiaalmeedia on ikkagi väga lihtne äri ajada, läbi digiturunduse ja teie põlvkond on üldse selles mõttes teistsugune, et see, kui sa mu käest teenust ostad, ei tähenda seda, et me peame koos viiel peol käima ja saunapidusid tegema. 2000-ndatel oli see must-be, pidid olema sotsiaalselt väga aktiivne ja kui ei olnud sotsiaalselt aktiivne, siis sind ei olnudki olemas.

Kui Kuldmuna galal ei käinud siis mingi reklaamiinimene sa ei olnud, jah?

Jah, pluss kui sa ikkagi tahtsid endale mingisuguseid ettevõtteid kliendiks saada, siis sa pidid hands-on olema kogu aeg nende turundusinimestega. Täna ei ole niimoodi. Täna ostetakse sinu käest professionaalsuse alusel teenust. See, et me nädalavahetusel olime kuskil peol või hängisime koos ja meil on mingi tutvussuhe, see enam nii väga ei loe.

Kes on sinu jaoks olnud eeskujud või kes on sind inspireerinud 25 aasta jooksul nii Eesti reklaamimaailma mõttes kui kogu maailmas?

Minu käest on kogu aeg küsitud, kas mul on mingi eeskuju. Ma ei ole selline inimene, et ma hullult jälgin ja mõtlen, et ma tahan olla kellegi moodi. Ma olen olnud pigem seda meelt, et leida oma tee ja oma tugevused. No ja muidugi kui ma äriga alustasin, siis ettevõtlus oligi väga palju siseturule. Sellepärast ongi praegu Eesti agentuuridel väga raske välismaale laieneda.

 Mõtled, et raske on konkureerida rahvusvaheliste agentuuridega, kus on tööl tuhandeid inimesi?

Jah, lisaks peab olema globaalne arusaam ja globaalne vaade. Tuleb aru saada, kuidas teha Porschest rahvusvaheline bränd, kuidas seda globaalselt turundada, mitte ainult Saksa riigi põhiselt. Marimekko omanik, Kristi Paakonen, kellel oli esimene naisagentuur Soomes, tema viis oma agentuuri inimesi juba 70-ndatel Pariisi selle mõttega, et nad näeksid, mis on maailmakultuur. Inimesed, kes igapäevaselt rahvusvaheliste brändidega tegelevad, peavad aru saama, kuidas elavad inimesed New Yorgis, Pariisis ja Hamburgis. Me peame suutma mõelda globaalselt umbes samamoodi, nagu me peame aru saama, kuidas elavad inimesed Tallinnas ja kuidas elavad inimesed Pärnus ja Paides.

Kas nüüd, peale agentuuri reisi Maltale, võime oodata laienemisplaane? Käisime kultuuriga tutvumas… (naerame koos)

No laieneda on jah järgmine samm, aga ma ei tea kas see enam minu ülesanne on. Võibolla see on juba järgmise juhi ülesanne.

Eelmine juubel oli viis aastat tagasi. Mis on nende kahe juubeli vahel agentuuris arenenud? Kuna kolisime uude majja, siis mulle tundub, et see on olnud päris oluline arenguhüpe agentuuri ajaloos.

Need, kes hiljem agentuuri tulevad, nad arvavadki, et enne agentuur ei olnud suur.

Loomulikult on uus agentuurimaja hästi palju juurde andnud, aga tegelikult me olime juba Nõmmel sisult suuremad, kui me välja paistsime. Lihtsalt kontrast siia tulles oli hüppeline ja paratamatult inimesed ikka hindavad sind kasuka järgi, mida sa kannad. Kui me siia majja tulime, siis võib ju arvata, et hüppasime üle oma varju, aga tegelikult oma olemuselt olime juba ammu suured, see lihtsalt võibolla ei paistnud välja. See ongi brändingu võlu, selle järgi sind hinnataksegi.

Kas täna on La Ecwador selline, nagu sa seda 25 aastat tagasi oma unistustes ette kujutasid?

Kui ma 25 aastat tagasi agentuuri tegin, siis ma olin kindel, et ma teen ära mõned projektid ja siis suundun tagasi palgatööle, aga need mõned projektid venisid jube pikaks ja mingil hetkel tekkis hasart. Edasine tuli juba kuidagi loomulikult.

Ma küsin nüüd ühe soovituse endale. Kui ma hakkaks homme agentuuri asutama, mida sa soovitaksid mulle?

Ma ei soovitakski sul homme agentuuri asutada (naerab).  Soovitan kõigepealt oskusi omandada, korralikult kasvatada enda persoonibrändi ja saada valdkonnas tegijaks ja siis alles teha oma agentuur.

Kui sa saaksid praegu Eesti turundusmaailma või turundusvaldkonda mingis suunas tõugata või arendada, siis mis suunas sa seda liigutaksid?

Eesti tänane reklaami- ja turundusmaastik iseenesest võiks liikuda sinna suunda, et loomeinimeste hääl oleks ühiskonnas rohkem kuulda, et neid võetaks tõsiselt.

Kui me räägime üldse tulevikumajandusest ja ärimudelitest, siis aeg, kui edukas oli see, kes jõudis rohkem toota, on läbi. Me oleme ilmselgelt juba ammu selles ajas, kus võitjad on need, kes suudavad toota nutikamalt, luua rohkem väärtust ja rääkida lugu. Äriline loomingulisus on väga oluline. Kõik suured ettevõtted võiksid rohkem kasutada loomepotentsiaali oma äriprotsessides ja oma äri laiendamisel, sest edu võti tulevikus ei sõltu sellest, kui palju sa toodad, vaid kui kalli ja suure vääringuga suudad toote maha müüa.

Ilmselgelt ei ole tulevikupõlvkond enam tarbimispõlvkond. Märksõnaks on taaskasutus. Inimesed ju renoveerivad mööblit, taaskasutavad uuesti riideid ja elavad selles vaimus, et vähem tarbida ja tarbida mõistlikumalt; et jalajälg, mida maha jäetakse, oleks väiksem. Mina näiteks arvan, et varsti kaob ka reisimine sellisel kujul ära. Pole mõtet minna Eiffeli torni juurde, teha kaks Instagrami pilti ja seeläbi panna mingi märk maha. Noorem põlvkond saab Pariisi külastada ka virtuaalselt ning päriselt Pariisi minemiseks ootavad nad väga erilist kogemust. Reisibüroo, kes teenuseid pakub peab suutma selle lisandväärtuse välja mõelda ja selleks neid loomeinimesi vaja lähebki. Loomeinimesi peaks seetõttu äriliste strateegiate kokkupanekul rohkem kuulda võtma ja kaasama.

Ehk siis võib olla tuleviku mõttes kõige olulisem oskus ongi loovus või selline loov mõtlemine, mis eristab inimest masinast?

Jah, just! Ma arvan, et ka agentuuris pole varsti enam vaja inimest, kes teeb tavalist formaatimist. Kui sul on täiesti tavalised oskused, siis kellelgi ei ole vaja neid tavalisi oskusi. Alati peab suutma midagi ekstrat sinna juurde panna. Täna on ju olemas juba copy programmid – paned andmed sisse ja tekst tuleb välja. Täpselt sihtgrupile sobiv. Samuti disain, AI suudab seda juba luua. Desktopperi amet on varsti mõttetu, paned lihtsalt info sisse, milliseid formaate vaja, sellise kujundusega ja AI teeb asja ära. See tähendab, et inimene peab ikkagi edasi arenema.

Teine võimalus on see, et me hakkame AI-sid maksustama ja siis inimesed võivadki käia neli päeva tööl ja ei pea nii palju panustama, aga igal juhul ma näen, et loomevaldkond on oluline. Loomeinimesed peaks palju valjemalt ühiskonna igapäevaasjades kaasa rääkima ja neid tuleks rohkem kaasata. Meiesuguste turundus- ja kommunikatsiooniettevõtete käes on väga palju võimu ühiskonna hoiakuid muuta. Kui vaja, paneme inimesed sööma kommi ja kui soov, siis paneme nad kommist loobuma ja teeme nendest hoopis veganid. See võti on meie käes tänu emotsioonide juhtimisele, lugude jutustamisele ja loomeoskustele. See on ka suhteliselt suur vastutus, kuhu poole nügida ühiskonda.

Praegu tundub, et ees ei ole kõige lihtsamad ajad. Mis on sinu plaan, kuidas sellest kõigest endiselt võitjana välja tulla?

No ma ise olen sellel seisukohal, et kõige parem aeg kasvamiseks ongi keerulistel aegadel. Sel ajal on võimalik teha asju, mida enamik ei julge teha. Juba koroona ajal olid märgid õhus ja näha, kuhu see asi läheb. Kui ikkagi tuleb viirus, mis viib väga paljud inimesed rivist välja, see tähendab, et tootmised jäävad seisma, tehased jäävad seisma. See omakorda paratamatult tähendab, et pakkumise ja nõudluse vahekord läheb paigast ära, nõudlus hakkab suurenema ja pakkumist ei ole. See tõstab hinda. Tänaseks on hinnatõus saavutatud. Kõrge energiahind ongi siinkohal tasakaalustav faktor, mis tõmbab nõudluse taas alla tagasi ja nii tegelikult saadakse asjad jälle majanduslikult kontrolli alla. Need ajad on rängad ettevõtetele, kus ei ole õiget juhtimiskompetentsi ja on inimesed, kes ei suuda muutuvaid trende ette näha ja teevadki valesid otsuseid.

Kas sul on plaan valmis kuni La Ecwadori 50. juubelini? Kas sa kujutad La Ecwadori 50 aastasena ette?

Mul oli see plaan enda peas, kui me seda maja ehitama hakkasime aastal 2016. Minu arvates kõige optimaalsem piir on Eestis on ca 25 töötajaga agentuur. Üle selle lihtsalt enam ei ole optimaalne. Neile kõikidele tuleb kogu aeg piisavalt tööd leida. Ütleme need äririskid lähevad liiga suureks ja tasuvus muutub küsitavaks. Ei saa enam valida, milliseid kliente ja keda sa teenindad. Tuleb võtta laiem ja ebakvaliteetsem ampluaa. Uus maja ongi täpselt selle perspektiiviga ehitatud, et siin töötaks 25 inimest. Paraku koroona tõttu pole me uut maja saanud algse plaani järgi käima panna. La We-s on soov käima panna koolitused ja maja veelgi rohkem klientidele ning rentnikele kasutamiseks anda.

Kas 25 aasta pärast võiks La Ecwador olla ka välismaale laienenud?

Ma arvan, et see tuleb orgaaniliselt. Polegi nagu eesmärk omaette, et nüüd paneme lipu püsti ja ütleme, et me lähme. Mingil hetkel see paratamatult juhtub seoses sellega, et Eesti ettevõtted ise lähevad rahvusvaheliseks. Põlvkondade erisusega ja äri erisusega tulebki see, et uued ettevõtted, mis Eestisse tehakse, need lähevadki globaalseks. Kui need ettevõtted kasutavad Eesti agentuure, siis see viibki meid rahvusvahelisele areenile.

Uued ettevõtjad ei alustagi eestisisese visiooniga, vaid neil on kohe globaalne visioon.

See tähendab seda, et agentuuride töötajad peavad kõik olema hästi laia ja rahvusvahelise tunnetusega. Kui mõni meie klient näiteks otsustab liikuda Saksa turule ja edasi Ameerika turule, peab meil endal olema see kompetents, kuidas me Ameerika turuga toime tuleme. Globaalne tunnetus tulebki uue generatsiooniga, kelle jaoks on maailm alati avatud olnud – nii füüsiliselt kui virtuaalselt.

Kas see on ka põhjus, miks sa oled agentuuri päris palju noori võtnud? Võrreldes mõne teise agentuuriga on meil keskmine vanus ilmselt oluliselt noorem.

Vahepeal oli selline ajajärk agentuuris, kus meil oli päris palju minuealisi inimesi tööl, kes olid oma valdkonna tipptegijad. Minu arust oli see agentuuri kõige raskem aeg, sellepärast, et praegused noored, kes tulevad tööjõuturule või kes juba on, nagu meil üle kolmekümnesed, nende maailmavaade on ikka oluliselt kaasaegsem ja need hoiakud on teistsugused. Reklaamivaldkond vajab sellist värsket pilku.

Mu noorim poeg Chris on 11-aastane ja mul on temalt palju õppida. Ma arvan, et tänu sellele, et mul on noor laps kodus, näen väga palju rohkem, mis on üldse ühiskonna trendid. Väga paljud vanemad inimesed jäävad mingisse aja lõksu kinni ja nad ei taha muutuda. Agentuuris ei saa töötada selliste hoiakutega. Kõik muutub nii kiiresti. Ma olen kogu aeg öelnud: „Ainuke, mis on kindel, et mitte midagi ei ole kindel.“ Noorte maailmavaade ongi oluliselt laiem, sest tänapäeva noorest suur osa on elanud välismaal, nad on olnud vahetusõpilased, nad on reisinud rohkem ja nende hoiakud on ka rahvusvahelisemad.

Heily noorim poeg Chris on vahepeal käinud juba vaatamas, kuhu ema nii kauaks jääb. Kell saab kohe 17:30, tööpäev agentuuris hakkab vaikselt lõpule jõudma. Heily tuleb korraks veel intervjuu juurde tagasi ja annab mulle nõu. „Tead, kui sa oma agentuuri tahad teha, siis ära enam vana või klassikalise mudeli järgi agentuuri tee, tee midagi uut!“ Olen temaga nõus ja arvan, et see võtab hästi kokku ka meie intervjuu ja Heily põhimõtted agentuuri ehitamisel – teha midagi ise ja teha midagi uut.

Siim Kokkota

La Ecwadori copywriter