Vice versa töövestlus – 20 aastat agentuuri

Järjekordne briif on just lõppenud. Istume alumise korruse lounge’s ning lõpetan oma märkmeid. Meeskond on läinud üles ning jääme Heilyga alla istuma. ,,Ma võtan veel ühe kohvi,” alustab ta. ,,Tead me võiksime veel agentuuri juubeli asjad korraks läbi käia.” Sellest lausest hakkas paar tundi kestev dialoog, millest kujunes mulle ilmselt kõige põhjalikum Agentuuri La Ecwador tutvustus, mille osaliseks olen saanud. Enda meelest teadsin ma üsna hästi oma koduagentuuri kujunemislugu kahe kümnendi vältel, kuid järgmiste minutite jooksul kuulsin ma, kuidas mõjub sellise ettevõtte kasvamine inimesele ja kuidas üks Eesti unikaalsemaid strateegiaagentuure sai tegelikult alguse ühest välkideest.

,,Tead, ma käisin siin mõni aeg tagasi ühele gümnaasiumiklassile ettevõtlusest rääkimas ja loengu alguses küsisin, et tõstku need käed, kes tahavad ettevõtjaks saada. Mis sa arvad, kui paljud käe tõstsid?” küsis Heily. Kehitasin õlgu ja pakkusin huupi viis. ,,Üks arglik käsi ainult. Üks. See on nii veider. Ma mäletan nii hästi, kui 90ndatel läks uks piltlikult lahti ning vaatamata sellele, et suurt süüa midagi polnud ning kargel talvel anti sooja vett ka ainult laupäeviti, tahtsid kõik meist (sõpruskonnast) saada ettevõtjateks. Kuigi ressurssi polnud, oli kõikidel suur põlemine sees.”

Agentuur tähistab sügisel oma 20ndat juubelit ning selle ettevalmistused on käinud juba viimased pool aastat. Avastasin end hetkest, mil mul avanes võimalus küsida, miks selline ettevõte tegelikult rajati ning mida see toonases kontekstis tähendas.

,,Aus vastus on see, et me tahtsime sõbrannaga olla iseenda peremehed. Kujutasime ette, et saame kahekesi kodus nokitseda oma kindlate projektide kallal nii, et keegi ei istu sul seljas kogu aeg. Kliendid olid meil olemas ning selline paindlik töövoog mulle sobis, kuna kaks väikest poega olid kasvamas. See oli ikka oluliselt vabam ja mõnusam tööatmosfäär, aga kusagil poole aasta pealt käis mingi jõnks läbi ja saime aru, et pikalt sellist põlveotsas pooleldi freelance-ettevõtmist jätkata ei saa. Sa lihtsalt mandud ning vajad meeskonda, ühiseid eesmärke ja kollektiivset sünergiat. Tihtipeale tekivad ideed ja plaanid puhtalt meeskonnaga rääkimisest ning oma mõtete peegeldamisest. Seda meeskonnavaimu pean siiani üheks kõige olulisemaks vundamendikiviks ettevõtte arengus.“

1997, Eesti oli ca viis aastat turumajandust “nautinud” ning uutmoodi reklaamiga alles harjumas, sa olid 25-aastane, sul oli kaks väikest poega, 90ndate majanduskriis oli juba silmapiiril ja Eestis oli reklaamiturg juba suuresti ära jaotatud. Millest tekkis see enesekindlus ja –usk reklaamiagentuuri ärisse siseneda? Olid sa selleks ajaks maailmas ringi rännanud või millele tuginedes sul selline idee üldse tekkis?

,,Ei olnud reisinud, vahest paar korda Eestist väljas käinud, aga selle esialgse tõuke andis seesama vajadus olla iseenda peremees. Mul on küll veider seda sulle praegu sinu ülemusena öelda, aga mõnes ametis on see tunne, et saad iga päevaga aina paremini aru, kuidas tegelikult tööd peaks tegema ning sa tead oma bossidest rohkem. Teisalt oli ilmselt aeg selline, kus inimesed võtsidki kergemalt riske ning töötasid pühendunult oma ettevõtmiste kallal. Ja tegelikult on turundus- ja reklaamiinimeste kõige võimsamaks tööriistaks ikkagi kõhutunne või intuitsioon, mis su sees kordab, et aeg on ise oma tee sillutada. Reklaamiturg oli küll suuresti ära jagatud, aga Eesti reklaamimaastikule on üpriski lihtne sisse saada, kui sul on värskeid ideid ja sisemist tuld. Palju raskem on püsima jääda ning iga päev ennast taas- ja taastõestada. Seepärast on ka täna Eestis just väiksematel nišši-agentuuridel rohkem lööki.” 

On see kõhutunne sind kunagi alt ka vedanud?

,,Vahel ma mõtlen, et äkki seekord ei peaks seda ,,tunnet” kuulama ning teed otsuse n-ö kaine mõistuse järgi ja siis tagantjärgi saan aru, et pagan, oleks pidanud ikka intuitsiooni järgi tegema.”

Seega sa rajasid agentuuri koos oma sõbrannaga, kuid täna oled sa Agentuur La Ecwadori ainuomanik, mis on Eestis üsna eriline. Järjepidevalt olla naisterahvana 20 aastat iseseisva agentuuri eesotsas. Täna tundub see rõhuasetus sõnal naisterahvas ilmselt veider, aga üheksakümnendatel?

,,No seda ikka tuli ette, et pidid end rohkem tõestama ning näitama, et jah, naisterahvas suudab agentuuri väga edukalt juhtida. Aga nüüd 17 aastat olen ma agentuuri üksi pidanud. Umbes kolm aastat pärast Ecwadori loomist läksid ettevõtte asutajate teed lahku. Rahulikult, mingit skandaali või arveteklaarimist polnud. Mulle tundus, et soovin sel alal jätkata, kuid sõbranna otsis uusi väljakutseid, seega ostsin tema osaluse ja sealt peale on nii. Pärast seda sain aru, et Eesti turul on ikka tugevad piirid ning kohalikud ettevõtted on pigem sellised “elustiilifirmad”, mille kasumi marginaalid on väikesed. Kõige raskem aeg ettevõtte kujunemises ongi just need 3.-5. aasta, mil selline esialgne värskus võib hakata tuhmuma ning pead suutma veel kindlamalt oma visiooni paika panna.”

Kui sa räägid keerulistest aegadest, siis mis on siiani agentuuri ajaloos tegelikult need kõige keerukamad ajad olnud?

,,Neid ongi kaks olnud, kus väga tõsiselt mõtled, et kas, miks ja kellele? Kui me 97ndal alustasime, oli masu-eelne aeg. Peamisteks klientideks olid tööstusettevõtted, kes eksportisid Venemaale. Pärast topelttollide rajamist Venemaaga, läksin paljud neist ettevõtetest hingusele, mis pani meile paraja põntsu. Teine oli umbes 10 aastat hiljem, kui saabus majanduskriis. Tegelikkuses tähendas see seda, et ca viiendik kliente kadus ära ning üleüldiselt hakati teenust vähem tellima. Ettevõtted elasid lihtsalt kuupäevast kuupäeva ning kulutusi hoiti nullis. Paratamatult oli see periood, mil tuli vastu võtta väga palju ebapopulaarseid otsuseid ning teha valikuid. Õnneks selleks ajaks oli minus tekkinud selline ettevõtja ellujäämisinstinkt ning me orienteerusime kohe teenustele, mida kliendid ka sel raskel ajal ikkagi vajasid. Samas, kui sa oled loonud oma ettevõtte meeskonnatöö, hea seltskonna atmosfääri ja sünergia peale ning ühel päeval pead langetama otsuse, et kolmele inimesele saadetakse koondamisteade, siis see mõjutab ikka tohutult. Ettevõtjana paraku kaasneb see, et ühel hetkel pead olema justkui timukas.”

Tihtilugu oled sa hommikul esimesena platsil ning viimased töökirjad saabuvad tiimidele öistel tundidel. Oled sa kunagi läbipõlenud või kuidas sa ennast välja lülitad?

,,Tänapäeval pole laste tegemine ilmselt enam nii populaarne, aga mul on kolm poega, kelle kasvatamine on hoidnud mind alati sõiduvees. Ühelt poolt annab see motivatsiooni ning teisalt sul pole lihtsalt võimalik end lõhki rebida, sest sind alati oodatakse kodus. Pole võimalik end välja lülitada. Jah, sel ajal kui kaks vanemat poega alles väikesed olid, oli minu eakaaslastel pidu, tants ja trall, kuid ma pidin olema nii ema kui oma ettevõtet üles ehitama, seega mingi kompromiss tuli teha vaba aja arvelt. End töölainelt täielikult välja lülitada on raske, sest kui su töö on ühtlasi sinu kirg, siis saadab see sind kõikjal. Kõige paremini saan “vabaks” reisides. Ikkagi füüsiliselt eemale minek. Vahepealseid argirutiine aitab leevendada hea seltskond. See on küll õige, et töö kõrvalt tuleb leida endale veel mingi kirg ja hobi, millesse end vahepeal ennastunustavalt pühendada saab.”

Ja sul on selline hobi olemas?

Naeratab ja ütleb veendunult: ,,Jah, loomulikult. Mulle meeldib üha rohkem aias toimetada. Vahel mõtled küll, et kellele neid lilli ja taimi vaja on, aga samas õuest tuppa tulles annab see väsimus ikka paraja “kaifi”.”

Aga kui see poleks olnud reklaam, siis mis?

,,Olen isegi selle peale palju mõelnud. Tõenäoliselt näitekunst ja teater. Veel parem – erateater!”

Kas sa tead seda ütlust filmimaailmast, et kui meeskond teeb hea filmi, siis on kõik sellesse panuse andnud; kui film on halb, siis on režissöör süüdi? Kui palju selline muster agentuuri peegeldub?

,,See on hea näide. Ma arvan, et selline arusaam käib igasuguse meeskonnatöö juurde. Päeva lõpuks on ju tegelikult juht see, kes vastutab. Keerukamatel aegadel on ikka ette tulnud seda, et keegi pritsib sappi või ütleb tänaval halvasti. Kunagi põdesin seda, täna enam mitte. Ma ikka mõtlen, et las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi. Oma tähtkujult ma olen paraku lõvi. Ma olen paksu nahaga, aga kui rünnatakse minu meeskonda, kes on head tööd teinud, siis ma paratamatult muutun kaitsvaks ning kui vaja, urisen kõvasti. Teisalt neid ühiseid töövõite ma hindan väga kõrgelt. Majas teatakse juba hästi, et kui Heily tuleb pudeli vahuveiniga, siis on põhjust alla tulla ning koos oma tööd tähistada. Nii on.”

Sa küll ütlesid varem, et tänased noored ei julge ettevõtlusesse sukelduda, aga mida sa algajale ettevõtjale soovitaksid, kes ikkagi sooviks katsetada?

,,Number üks on kindlasti see, et pole mõtet valida töökohta, ametit ega eesmärki, millesse ei usuta. Ettevõttesse peab ka uskuma, sest muidu muutud sa selle pantvangiks. Teiseks peab ettevõte olema innovaatiline, sest täna pole kopeerida mõtet. Pole mõtet tulla sinna, kus juba trobikonnas seistakse. Mõtlema peab, sest tegelikkuses sky is the limit. Kindlasti tuleb teha tugev ärianalüüs ning vaadata, kas on mõtet konkurentsi tükkida. Kolmas nõuanne on, et asju peab ette nägema vähemalt viis aastat. Sa pead alati mõtlema, mis turul toimub, mis tehnoloogias muutub ning kuidas maailm areneb.”

Kas sul on selline prognoos olemas?

,,Loomulikult. Kahekümne aasta peale.”

Oled sa täna selle personaalse turundusstrateegiaagentuuri kontseptsiooniga rahul?

,,Kahtlemata. Selles vaimus on agentuur juba algusaastatest kujunenud. Minu jaoks on olulised inimesed agentuuris ning nende professionaalsus. Teisalt ei vali ma inimesi meeskonda alati kogemuste, oskuste ja teadmiste järgi, sest väga oluline roll on üldse oskus kollektiivis töötada. Individualistidega on raske reklaami teha. Kui 20 aastat tagasi tehti reklaami rohkem lõbu pärast ning kohati olid ideed täiesti absurdsed. Aga siis polnud müük ka suur kunst – sel ajal nägid kõik niikuinii reklaami ning toode müüs iseenesest. Täna on reklaamitegemine tugevamalt turundusega põimunud. Turunduse eesmärk on alati inimestes tekitada ihalus oma toote või teenuse järele ning see ei toimi ainult ägeda reklaami peale. Sul peab olema ka sisu ning järjepidevust.

Mis aga puudutab tänast La Ecwadori kontseptsiooni, siis seda maja-mudelit olen ma alati soovinud ning efektiivseks pidanud. Praegu me istume ka ühes Nõmme eramajas ning me oleme kogu meeskonnaga üsna lähestikku koos. Kuna me pakume terviklahendusi oma klientidele, siis on oluline, et kogu analüüs, strateegia väljatöötamine, ideearendus, tootmine, meediaplaneerimine ning järel-analüüs sünniksid samas kohas. Sama süsteem oli ka algusaastatel Glehni majas ja seda meie kliendid hindavad. Pärast majanduslikult keerulisi aegu on turundusosakonnad jäänud väiksemateks ning osade klientide puhul töötamegi me justkui nende turundusosakonnana. Kogu tööfiiling ja –keskkond on teadlikult nii disainitud, sest loovagentuuril peab olema võimalikult turvaline, kindel ja omaette atmosfäär. Teistele ilmselt sobib muu vorm: city, büroo, avatud kontor vms. Meie nišš on butiik ja personaalsus ning see sama personaalsus ja hubasus peab jõudma kliendini, kui nad siia tulevad.”

Meil on seinal vanaaegne seinakell, mille väike seier on vahepeal teinud kaks ringi. Mul on tunne, nagu ma oleks ajas kaks aastat tagasi läinud ning olen taas oma praktikavestlusel. Lihtsalt sel korral on rollid teistpidi – mina küsitlen hoopis oma ülemust. Vahepeal on maja tühjaks läinud ning tööpäev on lõppenud. Ka mina panen oma märkmiku kinni ning valmistun koju minema. Heily avab taas sülearvuti ning jääb minust lounge’i kirjadele vastama.
Taavi lehari

Taavi lehari

copywriter

Jaga ka teistega:

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga